29.06 – 8.07 avasime oma koduukse 21-aastasele Mehhiko noormehele Ulises Esaú Rodriguez Torresele. Esialgne pelgus, et kuidas nii erinevast kultuurist tulnud noormees siin kohaneb, kadus ruttu. Ulises osutus väga heaks suhtlejaks, kes oli nõus siin kõike meie pakutut proovima.
Selle lühikese aja jooksul jõudsime talle natuke ka Eestimaad näidata. Käisime lühikesel jalutuskäigul Tuhu rabas ja vaatetornis ning pikemal matkal Marimetsa rabas, kus kauge külaline sai ka esimest korda elus rabajärves ujuda. See oli tema jaoks veidi hirmutav, kuna vesi oli tumepruun ja veekogu põhja polnud ei näha ega tunda, aga samas väga huvitav ja meeldiv kogemus. Meie pere noored tutvustasid talle Tallinna vanalinna ja Eesti suvepealinna Pärnut. Kuna Ulises oli huvitatud siinsete kirikute nägemisest, siis viisime ta Mihkli kirikusse, kus ta sai muu hulgas proovida ka orelimängu ja kirikutornis kirikukella lüüa. Tallinnas käidi temaga Oleviste kirikus ja selle tornist Tallinna linna imetlemas.
Lisaks oli Ulises väga huvitatud siinsete metsloomade nägemisest. Selle heaks sai mitmeid õhtuid kohalikke metsa- ja põlluvaheteid läbi sõidetud. Õnnestus näha rebaseid, jäneseid ja metskitsi, aga kahjuks tema suurim soov, näha põtra, ei täitunud. Jääb loota, et ehk õnnestub see järgmisel korral, sest poisil on soov Eestisse tagasi tulla.
Viimasel päeval käisime ära ka Saaremaal, kus läbi autoakna sai näidatud sealseid puisniitusid. Loomulikult külastasime Kuressaare lossi ja vaatasime seal jahitrofeede näitust. Kuigi ilm meie ettevõtmist ei soosinud ja ilmataat otsustas taevaluugid avada, tegime siiski jalutuskäigu ka Kaali meteoriidikraatri ümber. Meie üllatuseks oli Ulises Kaali kraatrist vaimustuses. Koduteel põikasime läbi ka Maasi Ordulinnuse varemetest ja kõndisime Koguva küla külatänaval Muhus, et talle veidike ka meie esivanemate eluolu tutvustada.
Ja loomulikult ei saanud üle ega ümber eestlaste uhkuseset, saunast. Ühel õhtul sai kodus ikka saun soojaks köetud ja õues vesi basseini lastud ning meespere tutvustas meie külalisele eestlaste saunakombeid. Kahjuks jäi aga Ulisesele mõistetamatuks, miks on ühes ruumis nii palju paljaid mehi koos ja miks peab üldse laval kuuma käes higistama.
Kirsiks tordil oli muidugi see, et saime nii palju huvitavat teada Mehhiko ja sealse kultuuri kohta. Samuti saime ühel õhtul maitsta Mehhiko toitu, mida üheskoos Ulisesega valmistasime. Ja oli see ikka vürtsikas kogemus.
Igatahes oli tegemist toreda noore inimesega ja ääretult vahva kogemusega. Jääme teda tagasi ootama.
Kirja pani pereema Annika Pikkmets
