LC Reval nädal: from zero to hero

Nädalaga from zero to hero – nii võib jaanipäevale eelneva nädala kokku võtta.

Joonase start elus on olnud veidi erinev võrreldes paljude teiste Eesti lastega. Tal on küll palju õdesid-vendi, kuid sotsiaalsete probleemide tõttu kasvab ta juba mõnda aega ainult koos Vanaisaga, kelle liikumist ning toimetulekut dikteerib igas hetkes diabeet ning muud terviseprobleemid. Ja Joonas on tubliks abiks apteegis käimisega, prügi väljaviimisega ning üleüldse Vanaisale käed-jalad olemisega.

Siiski leiab pisike pere toetust riigi sotsiaalsüsteemist ning Tallinna väga tänuväärsest laste päevakeskusest Lastekeskus Tähetorn.

Just läbi Lastekeskuse jõudis meieni vajadus vahetada pere kodu põrand. Kohale jõudes oli selge, et põrand on suur probleem, aga – mitte kõige suurem.  Olukorra kirjelduseks allpool paar pilti ja ei hakkagi seda sõnadesse panema. Ainsa hea leiuna oli korralik pesemisvõimalus.

Tegevusplaani kaardistades – ehitusprotsessi eelnev kokkulepe eelarve ja tegevuse osas oli olemas Mitt&Perlebachi ja Hepsoriga, kelle igapäevatöö on ehitus ning nad olid valmis ehituslikule materjali ja tööga õla alla panema.  Tänases kinnisvaraolukorras saab öelda, olgu eelarvega kuidas on, aga kust need oskajad ja tegijad mehed võetakse….. Leitud nad said ja väga kuldsete kätega.

Härjal sarvist haarates (ja peale nädalaid tuba ladustatu alt vabastades) lähetasime Joonase ja Vanaisa Rannarantšosse, et oleks maaelu, lapsel loomi ja päikeseline puhkus linnast eemal. Perenaine Ande oli valmis ka sooja toidu eest hoolitsema ning Joonas sai kogu aja täie eest lõbutseda, jäätist süüa, tööd murda (kanadele teri, kitsedele heina) ja lõputult kana käsu peale kükitama õpetada (ei, ei saanud selgeks). Rannarantšos on teatavasti isegi kuked ja pullid sõbralikud. Täname Andet, see sai väga eriline nädal.

 

Aga linna tagasi – esimesed neli päeva olid puhtalt ehitusmeeste päralt, meil tekkisid vaikselt mõtted – aga kuidas seintega…., mida siia korterisse panna. Perel oli olemas voodi, neli taburetti ja pesumasin.

Värvimise ja pesemisega oli lihtne, kuigi päeva-kaks võttis – ise käed külge, aega võttis aga valgeks sai. Mõned villid muidugi ka. Ja tegijad omavahel vaatavad seltsimehelikult mööda mõnest pahtelduse konarusest. Nii jääb. Meie saladus. Zipped forever.

Mööbliga osutus ka mitte nii keeruliseks – alati hea partner Telia andis diivani, rulood, toidunõud, tugitooli, natuke kööki koolilaud-tool, eraisikutelt tuli isiklikust kasutusest köögimööbel, voodipesud ja tekid, televiisor, tolmuimeja, toidulaud-toolid, puhastusvahendid ja muu nipet-näpet olulised asjad.

Ehk reedel oli projektijuhil tunne nagu elevil kolmeaastasel esimest puslet kokku pannes – põrand tükke täis, ole nüüd mees ja pane nad omavahel kõlama ainult.

Ning imeline, laupäeva hommikul hakkasid kõik asjad sentimeetri täpsusega teoorias kokku jooksma, isegi kahest erinevast kohast saadetud köögimööbel. 240 cm ruumi – mööbel punkt 239cm! Praktikas muidugi köögikapil olid ees boileri torud ja sein 3 cm liiga lähedal ja toauks ei saanud siis üldse avaneda ja rulool oli vale kinnitus ja suurt Aatriumi seinakappi ilma pea 9-tunnise tööta üldse ei maksa unistada ise kokku panna (liuguksed, jeeee!, aga kokku panek võttiski 9 tundi aega). Ja keegi keeras veekraani lahti, kui kraanikauss oli ühendamata, neli ust ja kõik erivärvi… ja üldse….Eesti sajandi kuumalaine, mereni kilomeeter…..

Aga õhtuks sai valmis. Lilled trepil, küpsis laual ja perele toit sooja saabumiseks. Uksed jäid erivärvi, muu- kuldsed käed, korras.

Küsimused – kuidas pereke sellisesse olukorda sattus, enesestmõistetavalt ei saa seda kirjeldada, oleme kuulnud, siin taga on suuresti tervise- ning sotsiaalprobleemid. Ju mõni vale otsus elus ka.

 

Mis edasi – jah, küsimus – kui kauaks tehtu jääb ning kas sel kõigel mõte on. Me ei tea, ei saagi teada. Me loodame ja usume, et üks 11 aastane poiss siin Eestimaal saab veidi helgemat võimalust, perspektiivi.  Ja eluaeg tööd teinud Vanaisa saab veidi rahulikumalt puhata. Et nende kodu on kodu ja mitte koobas. Seda me saime teha. Eks mööda sõites ikka majale pilgu peale viskame lootuses aknast märgata loodut, aga sotsiaaltööd ja tugiteenuseid jäävad pakkuma väljaõppinud inimesed. Usume, et nad saavad Sotsiaalametilt tugiteenusena koristusteenuse (vanaisa terviseprobleemid piiravad teda), lastekaitse hoiab silma peal, Lastekeskus aitab Joonasel jätkuvalt koolitöid teha ja elu väärtusi tundma õppida.

 

Täname, sest just tänu teile tuli tulemus nagu tuli. Ja ilma mõne partnerita polekski hakkama saanud:

Mitt&Perlebach OÜ ehitus  https://www.facebook.com/mittperlebach

Hepsor OÜ ehitus  https://hepsor.ee/et/

Madis Sinijärv Keila Lions klubi

Telia – mööbel

Rannarantšo – majutus  https://www.facebook.com/rannarantso

Aatrium – seinakapp /sai ilus ja hea, aga see kokkupanek…. halleluuja!/

Lastekeskus Tähetorn – väga tubli töö Tallinna sotsiaalprobleemidega perede lastele, muuhulgas õpiabi. Nad on hästi toimivad, aga eks toetust vajavad ise ka, riigieelarveline organisatsioon ei ole. https://www.facebook.com/ChildrenCenterLighthouse

Naiskad – kõik kes reedel koristasid ja värvisid.

Mehed – kõik kes laupäeval tõstsid ja kruvisid.

 

ja väsimatu projektijuht: lion Heili Pirso ja suur abiline lion Jana Viisalu.

Scroll to Top